Kaasaegsed tööstuslikud siidid sisaldavad harva 100% siidist tooteid, peamiselt looduslike kiudude, keemiliste kiudude ja tselluloosi kombinatsiooni.
Keemilised kiud viitavad mittelooduslikele kiududele, mis on valmistatud füüsikaliste ja keemiliste meetoditega ning jagunevad kahte tüüpi: regenereeritud kiud ja keemilised kiud. Regenereeritud kiud valmistatakse toorainena mõnest looduslikust polümeeriühendist või nende derivaadist, mis lahustatakse tekstiililahuseks ja kedratakse seejärel kiuliseks materjaliks; keemilised kiud on valmistatud naftast, maagaasist, kivisöest ning toorainena põllumajandus- ja kõrvalsaadustest Valmistatud sünteetilistest kiududest. Keemilised kiud lisatakse siidile peamiselt selleks, et muuta siid kokkutõmbumisvastaseks, koikindlaks ja hõlpsamini säilitatavaks.
Keemiliste kiudude ajalugu on vaid 100 aastat. Enne seda kasutasid inimesed tekstiili- ja rõivatööstuses ning muudes tootmisvaldkondades looduslikke kiude, nagu puuvill, vill, siid ja lina. Pärast 1950. aastaid ilmusid järgemööda, suurtes kogustes ja madalate hindadega erinevaid sünteetilisi kiude, mis rikastasid oluliselt tekstiilkiudude kogutoodangut ja kasutusala ning muutusid looduslike kiudude konkurendiks. Sünteetilise kiu tooraine on nafta, kuid maa naftavarud ammenduvad 30-50 aasta pärast. Sotsiaalmajanduse pideva edenemise ja tarbijate teadvuse muutumisega, et naftakriisiga toime tulla ja kohaneda globaalse keskkonnakaitsekontseptsioonide trendiga, liigub ka kiutööstus järk-järgult lähemale looduslike kiudude arendamisele ja kasutamisele. Välja on tulnud mitmesuguseid uut tüüpi kiude, nagu naturaalne värviline puuvill, bambuskiud, Lyocell kiud, PLA kiud, sojaoa valgukiud, siidiussi nukuvalgu kiud jne, millel kõigil on looduslike kiudude omadused, mis ei ole ainult suurepärase jõudlusega, kuid ka keskkonnasõbralik.
